AASTA TOIMETAJA KAJAR PRUUL NOORTE KEELEKASUTUSEST, ESTONGLISHIST JA VIKERKAAREST
Septembri viimasel päeval pälvis Elvast pärit kirjandusteadlane ja -kriitik ning tõlkija Kajar Pruul Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna, mille eesmärk on tõsta esile teenekaid toimetajaid nende pikaajalise ja eduka toimetamistöö eest. Elva Uudised istus värske laureaadiga Verevi randa maha ning rääkis eesti ajakirjandusest, keelest ning Vikerkaarest.
Kajar Pruul on toimetajana tegutsenud juba üle 30 aasta. Tema arvates tähendab toimetamine kolme asja. Üks asi on lehe toimetamine ja pidev suhtlus autoritega, kaastööde tellimine, kontakteerumine ja asjade kokku sobitamine. Teine osa on see, kus vaadatakse formaalset keeletasandit, tehakse vanas mõistes nii-öelda korrektori tööd, et komad oleksid õige koha peal.
Samas on toimetaja töö ka tuge pakkuda. „Eriti ilukirjanduse puhul, aga samas ka tõlkeilukirjanduse puhul on tähtis poolenisti sisutoimetaja külg, kus sa mõtled autori või tõlkijaga kaasa ja pakud talle kõrvalpilku. See ei ole seetõttu, et autor ei tea, mida ta teeb, aga vahel ta vajab, et keegi vaataks kõrvalt, enne kui see asi valmis saab. Pakud talle nõu, et kus saaks midagi ümber teha või ära jätta, kuna läheb igavaks,” rääkis Kajar Pruul.
Tema põhiline töö on olnud kultuuriajakirjas Vikerkaar, mida ta on toimetanud selle algusaegadest saadik. Olenemata ajastute muutumisest on läbi aegade olnud Vikerkaare eesmärk pakkuda midagi, mida tavaline ajakirjandus ei paku.
Pruul mäletab, kuidas ajastute vahetamisel 90ndatel sai kohe põnevusega tõlgitud ja lastud refereerida palju paremkonservatiivset klassikat, mis oli Nõukogude Eestis täiesti tundmatu. See tundus siis vajalik, et need tekstid oleks eesti keeles olemas. 21. sajandil aga on raskuskese läinud rohkem teise serva ja ajakiri on püüdnud vastupidist külge täita. „Algselt sai Vikerkaar loodud noorteajakirjana, aga seda me mingis mõttes enam ammu ei ole,” selgitas Pruul. “Kui vaadata meie statistikat, siis meie keskmine lugeja on vanuses 24-35 naissoost isik. Lisaks on pidev vajadus uusi autoreid juurde leida,“ kommenteeris ta publiku muutumist.
Viimasel ajal on väga palju juttu sellest, kuidas noored räägivad liiga palju inglise keeles ja/või slängis, kuid Kajar Pruul ei arva, et see tingimata halb on. Kuigi enda väitel on ta muldvana nõukaaegse filoloogi koolitusega, kus keel ja kirjandus olid koos ning moodustasid ühtse filoloogiadistsipliini ning sellest vaatenurgast võib tunduda, et üldine eesti keeles eneseväljendusoskus on inimestel läinud kehvemaks, siis ei näe ta selle probleemi põhjusena üksnes inglise keele segunemist eesti keelega.
„Ma ei kuulu keeletoimetajate konservatiivsesse enamikku, kes võitleks raevukalt iga viimse kui asja vastu, mis paistab nagu anglitsism,” ütles Pruul. “Pigem olen püüdnud uudishimu säilitada. Saan endast 30 aastat nooremate inimestega suhelda kui enda vanustega, see on aidanud säilitada mu uudishimu ja nende keelelised väljendid ei ole mulle päris võõrad. Miks peaks ilukirjanduses teksti ümber tegema kunstlikuks eesti keeleks, selliseks, nagu noored niikuinii ei räägi? Miks peaks seal slängi või anglitsismi dialoogis või autori enda tekstis heast peast ümber taguma?“
Inglise keele osatähtsuse kasvu näeb ta ka teaduses. Vikerkaares on nad hakanud avaldama laia temaatikaga artikleid sotsiaalteadusest ja kultuurist peaaegu loodusteaduseni välja. Ta on nõus, et kuna inimeste, kes tegelevad teadusega, põhiväljund akadeemilises sfääris on inglise keeles, siis neil ongi raske eesti keeles mõelda ja kirjutada: „Kahjuks toimetuses tuleb see vaev siiski ära näha. Tihti saan isegi lause mõttest aru alles siis, kui olen selle tõlkinud inglise keelde ja siis hakkan inglise keelest normaalsesse eesti keelde tagasi tõlkima.“
Eesti kirjandusele ennustab ta head tulevikku, kuna noori kirjanikke on peale tulemas. Pruul hoiab silma peal ka kirjandusajakirjal Värske Rõhk, et uusi talente avastada. „Minu tõeline armastus on sellised head tänapäeva eesti ilukirjanikud nagu näiteks Urmas Vadi, Maarja Kangro ning Mudlum, kes on hästi erineva stiiliga ning neid toimetada on tõeline nauding,“ kõneles Pruul.
Oma suurimaks saavutuseks ning meeldivamaks tegevuseks karjääri jooksul peabki ta just nimelt Vikerkaare toimetamist. See ei ole pelgalt rutiinne töö, vaid ka nauding: „Kui sa oled seal üle 30 aasta olnud ja eri otsi vedanud, eks siis see mingi kollektiivitunne ja sünergia, mis sealt tekib, see on see, mida sa naljalt kuskilt mujalt ei saaks.”
“Kuigi rahvast on vahetunud, siis viimasel kümnel aastal on olnud enam-vähem sama seltskond. Nagu iga perioodilise väljaande tegemisega, see nauding seguneb rutiiniga,” muigas toimetaja. “Kui sa ikka pead topeltnumbri korrektuuri kaks ööpäeva järjest rühkima teha, siis korraks ikka tundub, et ei olegi nii väga tore. Aga samas jälle sattudes mõne uue põneva autori peale, kes on nõus meile kirjutama, siis on rõõmsad momendid.“
Peagi ilmub Vikerkaarel ka oktoobri-novembri kaksiknumber, teistkümnendate eri. Selle valmimiseks on muuseas lastud eri vanuses ja positsioonidel inimestel hinnata 21. sajandi kirjandust, mille põhjal tehakse kokkuvõte kümnendi kirjandusest.
