Lugu algab pärast reklaami
RETRO

LUULELAUPÄEV: JAAN KÄRNERI LUULETUS TALVEPUHKUSEST ELVAS

Jaan Kärner (1891-1958) on üks kirjanikke ja luuletajaid, kes on enim Elvat oma loomingusse toonud. Tegemist oli luuletajaga, kes oli kahtlemata Elva patrioot, isegi kuigi tema suhtumine 1920.-1930. aastate Eesti Vabariiki oli taoline, et tänapäeval ilmselt tõrgutaks teda Eesti patrioodiks nimetamast. Luuletus “Talvine puhkus” pärineb 1940. aasta veebruarist, mil Elva vaikus pakkus üsna teravat kontrasti nii käimasolevale kui eelseisvale pöördelisele ajale – Eestis olid juba sees Punaarmee baasid, Talvesõda oli lõppemas, Teine maailmasõda tervikuna aga alles pigem hoogu kogumas.

TALVINE PUHKUS

Mind Elva vaikusesse jälle tõi see talv,

mis sõjatormidega üle maade vajus.

Me jääme hoolimatuks siis, kui täis on salv,

taas seda haarame, mis kätest hajus.

Mind kutsus tuhandete uste sissekäik

ning veetles linnaelu tunglev, kärarikas, –

ja korraga see ümbrus, tardunud ning jäik,

koer vahest kuski haugatab ja kireb kikas.

Ja nüüd ma alles tunnen, millist mõnu toob

see liikumatus, seisak, sügav vaikus ringi.

Kui päev mu enesele annab nagu kingi,

maailma miski nagu uueks loob,

sest kõik on järsku nõnda värske, valge, puhas:

mets, järved, jõgi, küün ja kuhi luhas.

Võin ihuüksinda ma käia veel ja veel

neid ammu tuttavaid ja armsaks saanud radu,

ükskõik, kas käes on ilus ilm või sadu.

Vast mõni talur vastu sõidab reel,

ja läbi lumme uppund padriku ja padu

hall jänes jookseb tüki maad mu eel.

Ei sega ometi see vaikust, rahu siin,

ja üha kaugemale taandub hukk ja kadu,

ja mürtsuv kahur, meres lõhkev miin, –

jääb kaugemale maha hingeline piin,

mis alles mõne päeva eest mind vaevas

kui ohvrit uputatud laevas.

Jään kuulatama vaikust, metsa tasast müha

ja tuule kestvat, ühetaolist sahinat,

rao praksatust ja pilve kahinat,

ning kogu olelust kui mingit püha

mu kehas tajub iga verepiisk.

Ei häiri seda ükski ebakõla,

maailmast kaugest kostev kriisk.

Kõik isiklik on ammu üle õla,

ei köida kired, eksimuste patt.

Nüüd keeldudes veel tasun viimse võla:

et tõusta uuesti, mind nähti langevat.

Jään elu jälgima, mis metsas siiski liigub:

puukoristajat näen, kes hüpleb tüvedel,

ja tihaslaste kobarat, mis okstel kiigub,

ja kirjurähni, pikka taguvat kui kell.

Veel kuski kuldpea-pöialpoiss kui imet näitab

vaid hetkeks oma kogu õhulist,

ja teisal paabukest näen punakõhulist,

kes tiibu hulgulennuks käitab.

Siin igaüks on valvel oma elu eest,

ning kogu mets näib seisvat lumes justkui valvel.

Ja minuski ju tärkab mõte leest,

kus liha keeb, mis ahvatab mind talvel.

Kuum lambaliha, vanast ajast maiusroog,

mu suhu toob nii magusat ning mahlast sülge,

et mõte rippuma jääb kodukolde külge, –

ja pöörduma mind paneb tuulehoog.

See on see päevast päeva kestev voog, mis mind nüüd Elva vaikses männilaanes kannab

ja loodame, veel mulle tervist annab.

Näita rohkem

Seotud artiklid

KOMMENTAARIUM

Back to top button