Tema parandab meid kahe päevaga, kolmandal päeval tõstab ta meid üles. Hoosea 6:2.
Ilus on öelda kõne alguses üks selge lause. Kahju on, kui kõne algab sõnadega “see koht Piiblis on raskestimõistetav.” Kuid see prohvetisõna vääriks just väga sellist sissejuhatust, sest prohvet Hoosea on Piibli üks vanimaid autoreid, 8. sajandist enne Kristust, tema sõnad on sageli võimatult rasked tõlkida, mõnikord paneme süüks tema Jeruusalemmast kauget kodumurret, mõnikord halba tekstide ümberkirjutajat, kuid võibolla polegi ebaselgus viga. Ka ebaselguses võib olla oma hea mõte.
On ju sel vanimal prohvetil viisiks viidata naaberrahvaste eepostele, põimida tekstidesse küll oma perekonnalugu, küll looduse tundmist. Mis on selles halba, kui ta laseb meie ees avaneda mõnel prohveti ideedele iseenesest vastukäivalgi mõttel, kui see vaid panna õigesse seosesse.
On see “kolme päevaga tervekssaamine” templis kuuldud lohutussõna haigele, mis haigevoodi peal ei pruugi tõeks osutuda? Või on see mingi paganausundi õpetus sellest, et loodus on nagu surnud ja (vihma mõjul) elavakssaav jumalolend, kes siis hakkab toitma inimesi?
Kas mõtleb prohvet siin tervele rahvale, kes on maad katva õnnetuse tagajärjel jooksmas laiali ja kaotamas tulevikulootust, et see on nagu haavatud sõjamees, kes saab näha imet, ta on kolmandal päeval jälle püsti ja käib?
Rahvas saab terveks nagu üks mees, tahab prohvet öelda. Selleks ka kutsub ta rahvast Issanda poole pöörduma. Võõrad jumalad pole andnud vihma taevast ega viljakust, Jumal aga on andnud meile meie oma loo, kutsunud meid võõrsilt siia ja ootab seda ustavust veel täna. See näib rangelt võttes olevat Hoosea enese mõte selle sõna juures. Kuid kuulaja köitmiseks on ta just tsiteerinud ebaselgemat teksti, mis meile tänapäeval juba väga kauge.
Seda tõepoolest tahab prohvet öelda, oleme rahvana kaotanud oma vaimse jõu. Kuid Jumal kutsub meid ikka. Meil pole isegi selge, kes meie rahva seas on kaotanud, kes mitte; kes on tugev, kes nõrk. Kuid seda selgust pole vajagi, kutse on tugevaile ja nõrkadele ühtaegu.
Selles ka see ebaselguse asjakohasus – elus pole asjad selged. On üks lõpmatu küsimus, on parem töötada, kas kontorihoones või kodus? Kas töökohta tuleb vahetada tihti või olla eluaeg ühe koha peal? Elus on nii palju ebaselget.
Kord rääkisin ühe kaheksakümneaastase meditsiiniõega, kes ohkas, öeldes, et kuuekümneselt kiitles ta sellega, kui hästi ta kaheksateistkümneselt tööga toime tuli. Nüüd, kaheksakümneselt, mõtleb ta teisiti, ja nimelt, enne kui minna haiglasse tööle, tuleks ikka kogemuse omandamise eesmärgil kõik haigused isiklikult läbi põdeda. Kuid siis ei oleks ju olnud kuuskümmend aastat tagasi seda tookord asendamatut kaheksateistaastast meditsiiniõde. Nii jäävadki elu asjad meile alati mõistatuseks.
Nagu ka paljud prohvet Hoosea sõnad. Kuid apostel Paulus on leidnud neile ilusa tõlgenduse. Prohvet ei räägigi siin mitte mingist foiniikia eeposest. Prohvet Hoosea ei räägigi rahvast kui massist, kes tõuseb üles omaenese jõust või loodusseadusest. Prohvet räägib siin Jeesusest Kristusest, kes äratati surnuist kolmandal päeval peale toda reedet, mil ta löödi risti. Ja see on selge.
Mis on ebaselge, on meie elu, minu kindlus minu elus. Ma ei tea, kas on õige teha oma karjääri veidi kiiremini või veidi aeglasemalt. Ma ei tea, kas olla eluhoiakus sügavam ja tundlikum või muretum ja kergemeelsem? Kuid ühte ma tean, olgu ma nii või teisiti, ma elan ülestõusnud Jeesuses Kristuses, tema armus. Sellest paremat asupaika ei ole.
On ju tema tulnud meie maailma andma andeks teadmatule ja patusele. Ta on koondanud enese ümber jüngreid, ja peale ülestõusmist veel ühendab ta inimesi enesega, kutsub inimesi. Ta osutab inimestele asupaiga, Jeesuses Kristuses, kes ei ole mitte lihtsalt inimene, kes elas ja suri, vaid kes on Jumala Poeg, kes elab ja hõlmab eneses need, kes kutset kuulevad. Ja see elu on taevas ning vaatab taeva poole juba maa peal.
Kristlikus kunstis kujutatakse Jeesust tihti ühe jalaga hauas, kuid mitte nii nagu selles eesti kõnekäänus, suunaga haua poole, vaid nõnda, et parem jalg kindlalt hauaserval, astumas hauast eemale, võidulipp ristiga käes. Sellise võitja sees on meie kindlus. See on meie kahe tervenemisepäeva kolmas päev.
Vallo Ehasalu on EELK Elva, Rõngu ja Hargla koguduste õpetaja.
